Avastusretk erilise lapsega

27. septembril 2016. aastal toimub Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuses seminar teemal “Ükski erivajadus ei välista lapsendamist”. Seminari eel avaldame intervjuu dr. Anne Kleinbergiga, kes on üks oodatud seminari esinejatest. 

Avastusretk erilise lapsega

Kirja pani: Helen Michaels

Järjest enam inimesi on valmis võtma oma perre erivajadusega lapse. Aga mida sellise lapse kasvatamine tähendab?

Erivajadusega lapsest rääkides mõtleb suur osa inimestest esmalt füüsilisele puudele. Arstide jaoks tähendab erivajadus nii vaimse kui kehalise tervisega seotud toimetuleku- või funktsioonihäireid, selgitab Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinberg. Toimetuleku- või funktsioonihäire tähendab lihtsamas keeles seda, et laps ei suuda kas kehalt või vaimult funktsioneerida vastavalt oma vanusele ning tema vaimne ja kehaline võimekus ning sotsiaalsus on häiritud. Funktsioonihäired võivad olla tekkinud mingi haiguse või arenguhäire tõttu ning võivad olla ajutise või kroonilise loomuga. Dr Kleinbergi sõnul ei ole vahet, kas tegu on kehalise või vaimse erivajadusega. Meditsiinis on erivajadus toimetulekuhäire sõltumata sellest, mis põhjusel ta on tekkinud.

Traumakogemusega laste erivajadused

Lapsendatud lastest rääkides peetakse neid tihti haavatavaks ja reeglina traumakogemusega grupiks. Dr Kleinberg ei nõustu väitega, et peaaegu kõigil lapsendatud lastel on ilmtingimata traumakogemus.

„Kõik lapsendatud lapsed ei koge traumat. Ka inimese psüühika ja geneetiline soodumus trauma kogemiseks on erinev. Palju sõltub sellest, mismoodi töötab lapse vastupanuvõime kriisi või trauma olukorras. Kindlasti ei koge kõik lapsed automaatselt traumat selle tõttu, et nad on oma vanemate poolt mingil põhjusel hüljatud,“ tõdeb Kleinberg.

„Kui ema on raseduse ajal heitlemas, et  kas ta jätab lapse endale või annab lapsendada, sest ei suuda ise mitmel põhjusel last üles kasvatada, mõjutab see muidugi last, aga seda ei peaks üle võimendama“ räägib Dr Kleinberg.

Varases lapseeas kogetud hülgamine või lähedase inimese puudumine on kahtlemata lapse jaoks rasked kogemused. Samuti jätab lapse ellu jälje järjekindlusetu ja ebaturvaline kasvatamine, aga me ei peaks üle pingutama mõttega, et kõigil lapsendatud lastel on kindlasti erivajadus psüühikahäirena. Paljudel lastel ei ole probleemide ulatus nii sügav, et peaksime psüühikahäire diagnoosima. Küll võivad nad vajada abi arengu või käitumise tavapärasest mõnevõrra intensiivsema avaldumise või eripära tõttu.

Dr Kleinberg rõhutab, et muidugi peab lapsendatud last kasvatav vanem olema teadlik sellest, et need lapsed on tihti emotsionaalselt tundlikumad ja vajavad oma lähedastelt kindlasti rohkem tuge. Tõenäosus, et lapsendatud lapsel on erivajadus, on muidugi suurem. Kuid need vajadused ei ole kõigil lapsendatud lastel ühesugused, sest iga lapse lugu on erinev.

„On raskeid juhtusid ja kergeid juhtusid, aga ma ei liigitaks suuremat emotsionaalset tundlikkust ega lähedusevajadust koheselt erivajaduseks. Vanemad peavad lihtsalt suurema tundlikkusega arvestama,“ tõdeb Anne Kleinberg.  „Me areneme palju lähisuhte kaudu ja mitte ainult vahetus suhtluses või emotsioonide tasandil, vaid lähisuhete kvaliteet mõjutab ka meie aju arengut. Tuleb arvestada, et lapse aju arengut mõjutavad hülgamise kogemus, ema stress või kurbus seetõttu, et ta peab oma lapsest loobuma. Kõik need tegurid avaldavad mõju, aga kui suurel määral, on väga erinev.“

Ka bioloogiline laps võib tulla ilmale traumakogemusega, kui tema ema on raseduse ajal masenduses, pärast sünnitust depressiivne või psühhootiline. Ema eluraskused võivad jätta traumaatilise jälje bioloogilisele lapsele sarnasel viisil nagu hülgamiskogemus lapsendatud lapsele.

Dr Kleinbergi sõnul võib hülgamiskogemuse, varase trauma või kiindumussuhte häirega lapse emotsionaalne nälg olla oluliselt suurem ja taolised lapsed vajavad tavapärasest palju rohkem hoidmist – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. See omakorda paneb nende laste uutele vanematele suurema ja intensiivsema koormuse.

„Lapse hülgamishirmust tuleva abituse, nutu ja ebakindlusega tegelemine tähendab, et last tuleb rohkem rahustada. Tõenäoliselt on selline laps haprama une või kehvema söögiisuga ja ta nõuab rohkem tähelepanu ning aega. Peres, kus selline laps kasvab, on väga oluline, et  partnerid oleksid üksteise suhtes toetavad ja kannatlikud. Kui üks on väsinud, siis teine vahetab ta välja ja laseb partneril puhata,“ räägib Anne Kleinberg. Oluline on mõista ka oma kiindumussuhte iseloomu kuna lapse valuga kokku puutumine toob välja oma lapsepõlve valud.

Partnerlus ja tagala

Lapsevanemaks saamine algab kahe inimese omavahelisest seosest. Pole erilist vahet, kas tegu on bioloogilise lapse või lapsendamisega. Lapse jaoks on alati parem, kui mõlemad vanemad saavad koos emotsionaalselt selle lapse vanemateks, mitte nii, et üks on emotsionaalselt lapsevanem, aga teine partner formaalselt protsessis kaasas. Dr Kleinberg rõhutab et just paarina on väga tähtis, et mõlemad vanemad küpseksid koos lapsevanemateks ja pühenduksid sellele rollile.

„Ka tavalises paarisuhtes, kus saadaks bioloogiline laps, võib juhtuda nii, et üks saab vanemaks aga teine mitte. Lapse kasvatamiseks nii või teisiti on vaja vähemalt kahte toredat täiskasvanut, siis on lapse kasvamine palju lihtsam ja loomulikum. Hea lapsevanem olemiseks on vaja partnerit, kes aitab sul sind ennast emotsionaalselt hästi tunda.  Need on omavahel seotud rollid, milles mõlemad peavad olema nõus vanemaks olema, kuid ei tohi hüljata oma partnerlust  mehe ja naisena kuna paarisuhe toidab tegelikult kõikide pereliikmetele hingejõudu,“ selgitab dr Kleinberg.

„Lapsendanud lapse vanematel on eriti oluline omavahelise hea suhte toimimine, sest elus tekib ikka erinevaid probleeme või muresid ja peresuhe peab võimaldama kõik hirmud omavahel ausalt ning võimalikult vara ära rääkida. Mured ega fantaasiad ei tohiks jääda kuhugi hõljuma. Siirus, usaldus ja üksteise toetamine ka valusates kogemustes või äärmusliku väsimuse tingimustes on nii vanemarollis kui paarisuhtes üks olulisemaid teemasid.“

Tähtis on, et igal last kasvataval paaril oleks ka tugivõrgustik. Ainuüksi paarisuhte säilitamise jaoks peab olema vahetevahel kahekesi olemise aega. Keegi ei jaksa olla 100% ajast ainult ema või isa. Vahepeal peab lapsevanematel olema hingetõmbepause, kui keegi vahetab nad koos välja. Ja mõnikord on vaja rääkida teise täiskasvanuga, eriti siis, kui partner on oma juttudega juba liigselt üle ujutanud. Igal juhul peab vanematel olema toetus ja tagavarameeskond.

Pere ettevalmistamine erivajadusega lapse lapsendamiseks

Pere ettevalmistus peaks sõltuma sellest, kui vanad on perre tulevad lapsed. Kui peres pole varem üldse lapsi olnud, siis ei pruugi olla perel kogemust, mida lapsega tegelemine üldse tähendab.

„Inimesed enamasti kujutavad ette, et lapse tulek tähendab loobumisi ja enda aja planeerimist. Seda küll, aga kui perre tuleb erivajadusega laps, tuleks loobumiste ja aja planeerimise osa oluliselt suurema koefitsiendiga läbi korrutada. Enamasti, eriti vanemas eas, peame loobuma rohkemast, kui oskame ette kujutada,“ nendib Anne Kleinberg.

Tasapisi inimesed kohanevad uue rolliga, kuni see hakkab tunduma armas ja tore, aga alguses lööb uue perena sisseelamine kõigil jalad alt. Tavapärane on olukord, kus lapsendajapaar on oodanud oma perre last vähemalt viis, mõned ka kümme aastat, ning selle ajaga on paljud paarid jõudnud 40. eluaastate künnisele. Neil on töö, väljakujunenud elurütm, rutiinid ja harjumused. Lapse perre saabudes tuleb mõnikord muutuda kümme aastat nooremaks ja loobuda paljudest mugavustest.

„Enda jaoks tuleb väga selgeks mõelda, et minu aeg jääb nüüd tahaplaanile. Aga kui last on kaua aega oodatud, siis temaga tegelemine tundubki tore. Kõik muud asjad on enamasti jõutud ära teha ja ka enesearendamises on tihti juba väga kaugele jõutud,“ räägib dr Kleinberg.

Sellest hoolimata ei ole tavatu näha äsja lapse perre võtnud vanemate esmast ehmatust, et lapse nututujud ja kohanemisvalu ei lähegi esmakordselt sülle võttes ära.

„Kulub aega, kuni ehmunud inimlaps harjub uue reaalsusega, et nüüd on keegi päriselt tema jaoks olemas ega kao ära. Lapsed kontrollivad seda uutmoodi olukorda väga pikalt. Võib võtta kaua aega, kuni tekib rahu ja rõõmu etapp – uni läheb rütmi, söök hakkab klappima ning pere on õppinud last tundma ja rahustama. Need lapsed on olnud sageli väga mitme inimese hooldada, kogenud pettumust ning on umbusaldust täis. Et mitte haiget saada, blokeerivad lapsed end ära ega lase naljalt hinge lahti nööpida. Näiteks kolmeaastane laps ei oska sellest ka rääkida – ta lihtsalt käitub imelikult ja rahutult, karjub. Lapsega koos kasvamiseks tuleb varuda palju aega,“ nendib dr Kleinberg.

„Tuge on vaja eriti siis, kui kannatus ja jõud hakkavad otsa saama. Psühholoogi või psühhoterapeudi regulaarne tugi ning kogemusnõustamise kättesaadavus on lapsendajale väga oluline.

Alustada võiks esmalt perearsti vastuvõtust ja seal sisukamast vestlusest. Alati ei olegi tarvis lapsega pöörduda kohe Tallinna Vaimse tervise keskusesse, mille ukse taga on kogu Eesti elanikkond võrdsena. Dr Kleinberg rõhutab, et mitmete erivajadustega saab palju ära teha juba psühholoogilise abi teenusele minnes.

„Arstist algab häirete otsimine, algab ravi. Tihti vajavad lastega pered pigem nõustamist psühhoteraapia teenustena, nagu seda pakub näiteks Tallinna Perekeskus. Mõnikord on vaja lihtsalt seda, et keegi, kasvõi meditsiiniõde rahustab ema maha ja selgitab kui hästi laps parasjagu kõnnib, istub ja käib potil, et see ongi antud eas lapse normaalne areng. Selles valdkonnas saavad ka tublid sotsiaaltöötajad või kolmanda sektori inimesed palju inimesi aidata,“ tõdeb Anne Kleinberg.

Väga tihti ei ole erivajadustega laste puhul tegu suure psüühikahäirega, vaid pigem normist kõrvalekaldumiste või pisut konarlikuma psühholoogilise arenguga, mida psühhoteraapia ja lapsevanemate sügav hool ning armastus tihti edukalt ravivad.

„Jah, lapsel võib olla funktsioonihäire, aga see erivajadus ei ole selline psüühikahäire, mida arst peaks alati diagnoosima,“ selgitab dr Kleinberg ja rõhutab, et meie ühiskonnas peaks psühholoogilise nõustamise teenus olema oluliselt kättesaadavam mistahes meditsiinilisest abist.

Erivajadusega lapse lapsendamine

Järjest enam on Eesti ühiskond valmis lapsendama erivajadusega lapsi. Mida rahulikuma meelega inimesed normist kõrvalekalletesse suhtuvad, seda paremini, tervemalt ja rahulikumalt need lapsed üles kasvavad.

„Rasedused on koormatumad kui varem ja inimesed haigemad, sest ühiskond on keerulisem. Meil sünnib väga palju keerulisi lapsi, kellele tuleb anda parim võimalik. Nende hulgas, lapsendatud lapsed kaasa arvatud, kasvab üles ka väga palju andekaid lapsi,“ räägib Anne Kleinberg.

Beebi või väikelapse arengukõver sõltub paljuski sellest, mis toimub tema vanemate peas. Ülepaisutatud õppimisest olulisemaks peab Anne Kleinberg seda, et lapsevanemad saaksid ise psühholoogilist tuge.

„Lapse kasvatamine ei ole ainult õppimise asi – ruumi peab olema ka elu valusate hetkede läbitunnetamise jaoks. Hea psühholoogiline nõustamine nõuab ka palju privaatsust, eriti niisuguste lapsevanemate jaoks, kes kogevad valusaid läbielamisi. Nendele ei anna vajalikku tuge osalemine grupis, kus kõik peavad positiivselt arenema. Täpselt sama palju peab olema ruumi valu jaoks, et kurbus ja üksildased ööd üle elada,“ nendib Anne Kleinberg.

Lapsevanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse, ja psühholoogiline toetamine saab vanemaid sel teekonnal palju aidata.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s